Kamari Haridusselts

Vanem põlvkond ja keskealised inimesed küllap mäletavad veel kunagises
Jõgeva rajoonis tegutsenud kuulsat Sakala Tõulinnukasvatussovhoosi. Eesti
taasiseseisvumise järel linnukasvatus lagunes ja selle omaaegsesse
keskusesse Kamari külla saabus pikaks ajaks vaikuse periood. Kümmekond
aastat tagasi jõudsid mitmed Põltsamaa valla Kamari küla aktiivsed
inimesed, kes vahepealsele vaikelule tuult tiibadesse püüdsid puhuda arusaamisele,et
aeg on küps oma külaseltsi loomiseks. Asutamiskoosolek 19 külaelaniku
osavõtul sai teoks 7. novembril 1999. aastal.
Mõtted hakkasid oma külla seltsi loomisest liikuma üheksakümnendate aastate teisel poolel
Kamari Haridusseltsi idee autoriks on Ines Kuusk, kes omakorda päris seltsi
asutamise mõtte eelmise iseseisva Eesti Vabariigi päevil tegutsenud Kamari
Rahvaharidusseltsi liikmelt ja nüüdseks juba maamullas puhkavalt Hilda
Reidlalt. Kunagise Rahvaharidusseltsi aegu mäletasid veel Albert ja Mihkel
Epro. Kõigi nende inimeste mälestused ja meenutused andsid tõuke Kamari
külaseltsi taaskäivitamiseks. Indu seltsi loomiseks lisas veel 1998. aasta
suvel asset leidnud Maapäev, kus osales ka Ines Kuusk. Tolleks ajaks oli
tegusaid külaseltse loodud juba Viljandimaal ja mitmel pool mujalgi.
Esimene toetussumma saadi Kodukandi liikumise vahendusel Kohaliku Omaalgatuse
Programmist. Selle raha toel peeti Kamaris maha esimene külapäev. Veel
samal aastal loodi Ines Kuuse eestvõttel Kamari naisansambel ja külapäeval
astuti rahva ette näitemänguga, mis kandis pealkirja “Võidulaenupilet.” Kalli
Kadastiku meenutusel algas näitemäng sõnaga sadatuhat. Tegelikkuses kulus
nii mahukate toetussummadeni jõudmiseks veel kümme pikka aastat.
Eestlaste rahvatarkuste ja erksate mõttekildude varasalve kuulub mitmed
tabavaid ütlusi. Üks tuntumaid nendest teatab: kus tegijaid seal nägijaid.
Seda rahvatarkust veidi umber sõnastades võiks öelda ka selliselt – kus
tegijaid seal virisejaid. Paraku juhtus esimese külapäeva järel Kamariski
nii, et Kodukandiliikumise abiga saadud toetusraha umber hakkasid liikuma
igasugused külajutud. Ines Kuuse poole, kes esimese projekti oma nimel
kirjutas, vaadati kahtlustava ja mitte just usaldava pilguga. Ent ei Ines
Kuusk ega teised külaelu eestvedajad ei heitnud kahtlustavate juttude
pärast meelt, vaid otsustasid hoopis külaseltsi luua.
“Ega me ei küll teadnud, mida külaselts endast kujutab või milleks seda vaja on. Kuid me teadsime seda,
et külaseltsi arvele saab taotleda raha. Samas mõistsime, et seltsi arvele
laekuvatesse rahasummadesse suhtutakse kindlasti usalduslikumalt
Külaselts saab tegutseda siiski vaid juhul kui selleks on olemas mingisugune koos käimise koht.
Selleks valiti välja sovhoosi ajal ehitatud hoones asunud klubiruum, kus tehti ära üsna
põhjalik remont ja kuhu “punuti oma pesa.” Lisaks tavapärastele
viimistlustöödele viidi ruumidest välja ka endisaegsed radiaatorid. Ines
Kuusest, kes vahepeal maalri ameti selgeks oli saanud, sai viimistlustööde
peatöövõtja. Remonditöödele kaasati isegi toonased töötud. Klubihoone
kardinadki valmisid oma küla naiste näputööna. Klubi avamispidu peeti
maha1999. aasta mai kuus, täpsemalt emadepäeval.

Lennukaid mõtteid aga jagus esimestest sammudest hoogu saanud kamarilastel
veelgi ning juba sama, 1999. aasta suvel otsustasid külaelu eestvedajad
asutada kohaliku raamatukogu. Klubihoone alumisel korrusel tegutseva
lasteaia sõimeruumid, mis vahepeal tühjaks jäid, sobisid selleks
suurepäraselt. Mihklipäeval võiski värskelt remonditud ruumes raamatukogu
tegutsema asuda. Kuid vahepeal hoogu kogunud ja Kamari rahva “talveunest”
äratanud ühistegevusele vaatamata oli külaselts ikka veel loomata. Seltsi
põhikirja koostamisel võeti šnitti selleks ajaks juba tegutsema asunud
Põltsamaa Kunstiseltsilt. Tollal oli Ines Kuusk kuulnud, et
mittetulundusühingu asutamisest peab osa võtma vähemalt kolm inimest ja nii
ka toimiti. Ines Kuusk oli ametis seltsi põhikirja koostamisega, praegune
haridusseltsi aktiivne liige Marju Kalbus tollase noore emana oli lihtsalt
toetaja liige. Ent söekate naiste ponnistusi kroonis edu ning
1999. aasta 7. novembril viidi läbi Kamari Haridusseltsi asutamiskoosolek.
Auväärsust ja suursugusust lisas asutamiskoosolekule Hilda Reidla poolt
hoolikalt alles hoitud ja nüüd taas rahva ette toodud kunagine Kamari
Rahvaharidusseltsi lipp.
Nüüd juba tegutsema asunud külaseltsi poolt asuti esmalt tegelema koduküla
heakorramisega. Ka kortermajade elanikke kutsuti üles heakorrastustöödega
ühinema. Taolistele talgupäevadele kutsuti erinevaid külalisi, olid
selleks siis meditsiinitöötajad, kultuuriinimesed või teiste valdkondade
esindajad.
“Kümme aastat tagasi meil selget sihti slime ees ei olnud, mida tahame ära
teha või kuhu loodame välja jõuda,” tunnistas Kalli Kadastik. Tasapisi
asuti oma unistusi teoks tegema. Esimeste rajatistena peale klubihoone valmis
saamist valmis 2001. aastal peamiselt noortele mõeldud tenniseväljak. Juba
järgmisel aastal rajati endise koolihoone kõrvale kunagise tuletõrje
veevõtu kohale tiik – külarahva esmane supluskoht. Tiigi rajamiseks vajalik
rahasumma saadi Keskkkonnainvesteeringute Keskuselt, millele lisati ka
seltsi oma raha.. Tänasel päeval ilmestab tiigi ümbrust lahkete annetajate
lilledest rajatud kiviktaimla ning oma kätetööna ehitatud lehtla. Tiigi
juurest saab alguse suvine terviserada, kuhu talvel suusajäljed sisse
sõidetakse ja kus viimastel aastatel mitmeid talviseid spordipäevi läbi on
viidud.
Omamoodi pöörde Kamari Haridusseltsi ellu tõi külale traagiline juhtum
vana ja auväärse koolihoone põlemise näol 2003. aasta alguses. Kool tulest
laastatud hoones jätkata ei saanud ning nüüd olid haridusseltsi inimesed
valiku ees: kas saata lapsed Põltsamaale kooli või kohandada kooli
ruumideks umber klubihoonesse rajatud seltsimaja. Liisk langes kooli seltsimajja
Liisk langes kooli seltsimajja ümber kolimise kasuks. Haridusseltsi eestvedajate sõnul oli hoiatav eeskuju kooli kadumise näol naaberkülas Umbusis omast käest võtta.
Kamari külavanema Indrek Eensalu sõnul said tegelikult vana koolihoone puhul määravaks
ehitajate poolt välja käidud hoone remondihinnad. “Alguses lootsime vana
koolimaja ära remontida ja lapsed sinna tagasi viia. Koolimaja remontimiseks
pakutud ehitushinnad olid meie jaoks sedavõrd suured, et see plaan tuli maha
matta,” rääkis külavanem. Nii võeti valla abiga ette põhjalik remonditöö
hoopis kooli asupaigaks saanud klubihoones, kus lisaks kenale
viimistlustööle ka lokaalne keskküttesüsteem sisse ehitati.

Aastal 2005. tunnistati Kamari küla maineka tiitli vääriliseks.. Nimelt
jõudis Kamari toona läbi Kodukandi liikumise Eesti parima küla tiitlini.
Tõsi küll – sellele eelnes Kamari nimetamine Jõgevamaa parimaks kulaks.
Tookord pälvis Kamari auväärse tiitli koos Lääne-Virumaa Uljaste külaga.
Kalli Kadastik usub, et parima küla tiitli saamisele aitas tugevalt kaasa
külade hindamiskomisjoni liikmete poolt nähtud tegevus, kus küla
korrastamise töödele olid kaasatud tollase lastelaagri lapsed. Samuti olid
selleks ajaks trükivalgust näinud mitmed Kamari külaelu kajastavad
raamatud.
Tiitel ise anti Kamari esindusele üle Pärnumaal toimunud VII Maapäeval,
kus see Kamari Haridusseltsi liikmeid meeldiva üllatusena tabas. Parima küla
tiitli saamine tähendas Kamari küla vastu huvi tekkimist juba väljapool
piirkonna ja maakonna piiregi. Nii jõudis veel sama aasta sügisel
eetrisse Kamarist tehtud videosalvestus saates “Maahommik.” Ent see polnudki Kamari külale
päris esmakordne kokkupuude televisiooniga. Esmakordselt kajastati meie
tegevust teles 2001. aastal peale tenniseväljaku valmimist ühes
kakskeelses telesaates. Sellele järgnes esmakordne saatelõik tolles samas
“Maahommikus,” mis võeti üles meie käsitöötoas ja sööklas,
Veel samal aasta sügisel, mil Kamari küla uhke tiitliga oli pärjatud ning
nende tegemised telepiltigi jõudnud, kirjutas Liia Lust projekti meede 3.2.mis sai ka rahastuse.
Tänaseks kroonib aktiivsete kamarilaste ettevõtlikust edu kauni ning täiesti uue väljanägemise saanud seltsimaja näol.
Seltsimaja näidatakse külalistele lahkesti ja kel soovi, saavad seal ka isiklikke või muid neile
olulisi tähtpäevi tähistada. Kel huvi, tulge vaatama.